16 200 24h TEL

Traditsiooniline matus versus elu tähistamise tseremoonia

Tegemist on huvitava dilemmaga – Matus v. Tähistamine, elu tähistamine.

Vaatamata tavamõistes erinevatele tähendustele on neil kahel mõistel siiski üks sisu. Mõlemad mõisted sisustavad lahkunu ärasaatmiseks tehtavaid toiminguid.

Mõlemal juhul on tegemist matusetseremooniaga, kus kogunevad inimesed, kes jagavad sama kaotust. Vahe seisneb vaid selles, et üks on konservatiivne tseremoonia, samas kui teine arvestab enam hetkelise sotsiaalse keskkonnaga ja väärtustega, mis hetkel prevaleerivad ehk on tähtsad nii lahkunule kui lahkunu omastele.

Vaatamata traditsioonilistele erinevustele jagavad mõlemad tseremooniad, nii traditsiooniline matusetalitus kui elu tähistav talitus, kolme ühist eesmärki:

  • Aidata leinavat perekonda ja lahkunuga seotud kogukonda ning avalikult teada anda, et meie hulgast on lahkunud üks OMADEST;
  • Toetada leinavat perekonda, ümbritsedes nad hoolivate sõpradega, töökaaslastega ja naabritega;
  • Asendada lahkunu sotsiaalne staatus elu v. surm.

Vaatamata ühisosale, saavutavad kaks tseremooniat eelviidatud kolm matuse eesmärki erinevat teed mööda käies.

Esimeses järjekorras anname ülevaate kuidas matuse eesmärk saavutatakse traditsioonilise matusetseremoonia käigus ja seejärel kirjeldame, kuidas see toimub elu tähistamise tseremoonia vormis.

 

Traditsiooniline matus

Ei ole uudis, et matused on äärmiselt vana traditsioon. Arheoloogid on tänaseks kindlaks teinud, et esimene matusetseremoonia viidi läbi 50 000 aastat tagasi Neandertallaste poolt.

Kui me vaatame üldistatult ajaloos tagasi, et millisena on matusetseremooniat korraldatud, siis saame öelda, et need on olnud samalaadsed nagu pikka aega Eestis ja Euroopas üldiselt, on matuseid korraldatud. Narratiivi vormis saab eristada kolme selgelt ära tuntavat osa/tegevust: esiteks lahkunu külastamine/hüvastijätt, teiseks matusetseremoonia kirikus või kabelis ja kolmandaks hauastamisega seotud toimingud haual. Sellisena kujutatakse matuseid üldjuhul ka kaasaegses kirjanduses ja filmiklassikas.

Lahkunu külastamine: üldjuhul vahetult enne matust toimuv tegevus kui inimesed avaldavad kaastunnet ja toetust lahkunu omastele ja avaldavad lugupidamist lahkunule.

See toiming sisaldab üldjuhul tegevusi, kus austust ja toetust avaldav inimene astub kirstu juurde ja saadab viimase pilgu lahkunule. Lisaks möödutakse lahkunu lähedastest ja avaldatakse austust ja kaastunnet pehme käepigistusega.

Matusetseremoonia: üldjuhul viiakse läbi kas matusebüroo leinasaalis, kabelis või kirikus. Harv ei ole juhus kui tseremoonia korraldatakse lahkunu kodus või temaga seotud tähtsas kohas.

Matusetseremoonia viib läbi kas valitus matusekõneleja või pastor, kes järgib matuseid läbi viies väga selgelt matuse-etiketti, mis sisaldab järelehüüde lugemist, laulmist, piibli katkete lugemist ja palvetamist.

Hauastamise toimingud: Hauastamine leiab aset surnuaial, kuhu lahkunu viiakse matuseautoga kohast, kus toimus matusetseremoonia. Matuseauto sõit on vaikne ja lugupidav. Hauastamise protseduuri viib üldjuhul läbi sama isik, kes viis läbi matusetseremoonia ja matuselised kaasatakse hauastamise toimingutesse. Hauastamise toimingud lõppevad sellega, kui kirst lastakse hauda ja viimane järelehüüe on öeldud. Vahel on ka kombeks lähedastel ja matuselistel peotäis mulda hauatäiteks visata.

 

Elu tähistav/väärtustav matusetseremoonia

Autor Barbara Kingsolver on oma raamatus “The Poisonwood Bible” kirjutanud, et “Elamine tähendab olla tähele pandud. Elada tähendab muutuda ja koguda sõnu oma enda Elu loo kirjutamiseks. See on see, kuidas meie inimesed peame oma elu tähistama – oma elu looga!”.

Meie Memorise meeskonnaga oleme seda meelt, et meist igaühe OMA loo jutustamine on just see viis, kuidas lahkunu elu tähistada ja väärtustada.

Kui traditsiooniline matus on kinni kindlas vormis, traditsioonides ja meie eest minevikus tehtud valikutes, siis elu tähistamise tseremoonia jutustab loo lahkunust endast. Kogu tseremoonia, selle vorm ja sisu lähtub lahkunust ning sellest, kes ta oli, mida ta korda saatis ja kuidas ta elas. Surma fakt, kui lahkunu sotsiaalse keskkonna muutus on teisejärguline.

Näiteks ei ole elu tähistamise tseremoonial vale sugulasele antav põsemusi, niisamuti ei ole vale tseremoonia läbi viimine alles pärast lahkunu maise keha hauastamist või tuhastamist, et jätta enam aega elu tähistamise tseremoonia planeerimiseks. Ettekirjutatud ei ole ole ka koht, kus tseremoonia aset leiab.

Kindel on see, et sellisel hetkel endale aega andes, anname endale võimaluse paremini selgeks teha see, kuidas me soovime tähistada ja väärtustada kellegi elu, kellest väga hoolisime.


Kas lapsi on sobilik matustele kaasa võtta?

Kui tuleb matta lähedane inimene, siis on vaja otsustada, kas lapsed võtta matusele kaasa või mitte. On loomulik, et lapsevanemad …

Loe lähemalt

Inimkeskne lähenemine on Memorise DNA

 Väga kõrge tunnustus Eesti Disainiahinnad 2016 kulla näol kui “Mõttemaailma muutev uuenduslik teenus” innustab …

Loe lähemalt

Traditsiooniline matus versus elu tähistamise tseremoonia

Tegemist on huvitava dilemmaga – Matus v. Tähistamine, elu tähistamine.Vaatamata tavamõistes erinevatele tähendustele …

Loe lähemalt