Kas lapsi on sobilik matustele kaasa võtta?

Kui tuleb matta lähedane inimene, siis on vaja otsustada, kas lapsed võtta matusele kaasa või mitte. On loomulik, et lapsevanemad soovivad kaitsta oma lapsi negatiivsete emotsioonide eest. Ja kuna matus nendega automaatselt seostub, siis kardetakse, et matus võib mõjuda lapse psüühikale halvasti või veel enam, arvatakse, et laps ei mõista matusel toimuvat. Seetõttu eelistatakse sageli lapsi matustele mitte kaasa võtta. Järgnevalt on lahti kirjutatud argumendid, mida võiks kaaluda, enne kui tehakse otsus lapse matusele kaasa võtmise osas.

Mida lähedasem oli lahkunu lapsele, seda suurem on lapse kaotusvalu ja seda raskem on lapsel matusel osaleda. Teisalt, matus annab lapsele võimaluse oma lähedasega hüvasti jätta. Pikas perspektiivis on selline hüvastijätt lapsele lihtsam ja arusaadavam kui olukord, kus lähedane inimene lihtsalt kaob head aega ütlemata. Hüvasti jätmata on hulga raskem kaotusvaluga toime tulla, veel enam, see võib tekitada psühholoogilise trauma mitmeteks aastateks. Kui lahkunut mälestatakse matusetseremoonial üheskoos ning püütakse võimalusel last matuse korraldamise ja matusetseremoonia tegevustesse kaasata, siis on ka lapsel lihtsam leinaperioodi üle elada. Õigemini, matus ju ongi üks osa leinast. Laps näeb ja mõistab, et tema ei ole ainuke, kellel on raske, ning saab aru, et üksteisele toeks olles hakkab kergem.

Kui laps võetakse matusele kaasa, siis eelnevalt tuleks lapsele selgitada, mida tähendab surm, mida tehakse matusel, milleks see on vajalik ning millised on matusetseremoonia käitumisreeglid. Varem tegelesid lahkunu hoidmise, korrastamise ja muude ettevalmistustega lahkunu perekonna liikmed. Nüüd on lahkunu eest hoolitsemine kuni matusetseremooniani antud matusebüroode hoolde. See on aastatega muutnud surmaga seonduva kaugemaks ja mitte enam nii loomulikuks osaks elust. Surmast rääkimine on teema, mida tahetakse iga hinna eest vältida. See ei peaks nii olema, sest rääkimine vähendab asjatu kartuse tekkimist matuste suhtes. Matusest võiks rääkida kui tseremooniast, kus mälestatakse lahkunut ja meenutatakse temaga koos veedetud ilusaid hetki ning soovitakse talle viimast korda head teed. Matus on sündmus, kus võib üheskoos näidata oma emotsioone ja neid emotsioone võib olla erinevaid. Surm on elu loomulik osa. Lapsepõlves läbi käidud matused, mis on vanema poolt lapsele arusaadavalt lahti räägitud, aitavad täiskasvanu eas matuseid psühholoogiliselt kergemini üle elada ning oma emotsioonidest paremini aru saada. Kui aga maetakse inimene, kes lapsele lähedane ei olnud või keda laps ei tundnudki, ja kardetakse, et laps läheb endast välja kui näeb oma lähedasi nutmas, siis pigem ei peaks last matusele kaasa võtma.

Tehes otsust, kas võtta laps matusele kaasa või mitte, tuleks kindlasti silmas pidada lapse vanust ja tema küpsusastet. Väikesed lapsed ei pruugi matuse olemusest aru saada (näiteks võivad arvata, et kirstus olev inimene magab ning tema sängitamine mulda võib tekitada hirmu ja segadust).

Lõpetuseks, otsus, kas laps võtta matusele kaasa või mitte, on iga perekonna isiklik asi, kuid igal juhul tuleks lapsele selgitada, mida tähendab, kui keegi sureb ja millised emotsioonid sellega seoses võivad kaasneda. Kui maetakse lapsele lähedane inimene ning kui last matusele kaasa ei võeta, siis võiks lapse jaoks siiski teha temale arusaadav tseremoonia oma lähedasega hüvasti jätmiseks ja tema mälestamiseks (näiteks koos küünalde süütamine).